Ma armastan seda poni nii-nii väga! Ta oli trennis nii täiuslik, tegi kõike mida tahtsin, isegi rohkem !

Hüppasime täna. Tõkked olid kusagil 80 cm kanti. Hüppasime igast kolle ja nii. Treener ütles, et ta mõtles neid kolle mitu tundi välja ja et kes alla lendab, peab 100 % tordi tooma. Panin igaks juhuks turvaka ka. Soojenduses oli juba nii hea, lõdvestas, reageeris imehästi, ei passinud midagi. Siis hakkasime hüppama. Kuigi ta kartis neid, hüppas ta siiski üle. Väga suure kaarega, aga ikkagist. Kokku oli meid hüppamas 3 ja ainult 1 peab tordi tooma. Ja see pole mina ! Lõpetuseks sõitsime ühe koll-parkuuri ka, üks maha ajamine oli, sest et samm ei klappinud. Pärast tegime maastikul mingi väikese ringi, jalutasime maha.

Ta on tõesti, lihtsalt super-poni ♥ .

Mõtlesin siis ka liituda blogiperega.

Blogi hakkab siis rääkima mu 13 aastasest ruunapoisist, Kaltt Texasest. Meie lugu sai alguse 2003 aasta suvel, kui ma sain endale hobuse. Risk oli suur, sest poiss tuli mulle otse käru eest. Põhjus, miks ta maha müüdi oli selles, et tal ei pidavat olema piisavalt tahet joosta. Algus oli meil kohutav, hobune jooksis treikust välja, inimest kartis, ligi ei lasknud ja nii edasi. Kuid ajapikku õppisime üksteist tundma ja praeguseks oleme üsna heas vormis. Kuigi tegu on ponikasvus oleva endise kärutraavliga, on ta suuteline sõitma 100 cm parkuure, üksikult 120 cm. Tegeleme kergema taseme kolmevõistlusega. Eks siia blogisse hakkabki tulema meie edusamme ja saavutusi.